VIRMALISED                                                                   ristsõna
Eesti muinasjutt
Üks mõisahärra sõitis külmal talvel iga neljapäeva öösel kodunt ära ning tuli alles koidu eel tagasi.
    Härra oli kõvasti ära keelanud, et keegi teda saatma ega vastu võtma ei pidanud tulema. Ta rakendas ise hobuse ette ning võttis tagasi tulles ka ise jälle lahti. Hobuseriistu ega hobust ennast ei näidanud ta kellelegi: lubas selle ära tappa:, kellel julgust oleks tema salatalli tungida. Talli võtit kandis ta päeval põues, öösiti aga hoidis ta seda voodis pea all.
    Härra kutsar aga ei hoolinud sest keelust midagi, vaid tahtis kord salamahti näha, missugune hobune ja missugused sõiduriistad härral salatallis varjul on ja kuhu härra igal neljapäeva õhtul sõidab.
    Läks too julge mees ühel neljapäevasel õhtul aegsasti talli ja istus salaukse kõrvale pimedasse nurka.
    Ei kestnud kuigi kaua, kui tuli härra ja tegi salatalli ukse lahti. Korraga läks suur tall valgeks, nagu oleks mitukümmend küünalt põlema süüdatud. Kutsar surus end tallinurka kokku nagu siil, sest oleks härra teda silmanud, siis oleks temal lubatud palk oodata olnud.
    Nüüd tõmbas härra saani välja; see läikis justkui sepapaja esine.
    Aga seni, kui härra hobuse järele läks, puges kutsar saani alla.
    Siis rakendati hobune ruttu ette ning saanile ja hobusele pandi tekk peale, imevalgus mitte mõisarahva silmi ei ulatuks.
    Kutsar ronis tasakesi saani alt välja ja astus saani taha jalaste peale, kus härra teda õnneks ei silmanud.
    Kui kõik korras, siis istus härra saani, ja hobune ja mees läksid teele, nii et saanijalased ulgusid - ikka põhja poole.
    Paari tunni pärast silmas kutsar, et hobuse ja saani tekk olid kadunud ning hobune ja sõiduriist jälle kui tuli hiilgasid.
    Nüüd nägi ka kutsar, kuidas igalt poolt härrasid ja prouasid niisamasuguste hobuste ja saanidega lähemale kihutas. See oli kui üks kohin ja kahin! Sõitjad traaveldasid üksteisest läbi ja mööda, nagu oleks neil tuhandete rublade peale käed kokku löödud või kõige suurem pulmasõit ees. Viimaks sai mees aru, et sõit käis pilvedest üle, mis nagu siledad järved sõitjate all läikisid.
    Mõne aja pärast jäi sõitjaid vähemaks ja ikka vähemaks ning kutsari härra ütles naabrihärrale:
    "Vend, teised virmalised lahkuvad, läheme meie ka!"
    Härra ja kutsar lendasid jälle kodu poole.
    Teisel päeval rääkis mõisarahvas, et nad pole eluilmas niisugust virmaliste vehklemist näinud kui mineval ööl.
    Aga kutsar pidas oma suu kinni ning ei rääkinud kelllelegi oma öisest reisist. Vanas põlves olevat ta nähtud asja oma pojapojale ometi ära rääkinud, ning tolle käest lagunenud see jutt laiali. Tänapäevanigi käivat veel mitmed inimesed virmalisteks, ning kui sa talveajal kanget virmaliste vehklemist näed, siis tea, et nad peavad pulmapidu.