Kui keegi metsas ära eksib, siis tuleb see sellest, et ta vanapagana jälgede peale on juhtunud.
    Kord oli ühel mehel metsas käimist, aga ta eksis seal ära ega mõistnud enam koju minna. Vanapoiss oli aga seda oodanudki ja astus nüüd, kus mehel viimane häda käes oli, tema juurde ning lubas ta metsast välja aidata, aga ainult selle tingimusega, et mees selle temale lubab, mis tal kodu kõige esiti vastu tuleb. Et mehel muu nõu ei aidanud, ning ta ka suuremat karta ei teadnud, lubas ta vanatühja tahtmist täita, sest ta arvas koera endale kõigepealt vastu jooksvat. Koju jõudes juhtus talle aga tema enese poeg kõige enne vastu, ja see pidi nüüd vanapoisile vaevapalgaks saama.
    Isa tegi kõik, et oma last päästa. Selleks ajaks, kui vanapagan poisi järele pidi tulema, kutsus ta kolm kirikuõpetajat kokku. Need panid poisi öösel kirikusse altari taha istuma, kus ta, palveraamat käes, palveid lugema pidi. Kui ta väljastpoolt rääkimist ehk kutsumist kuuleb, ei tohtinud seda koguniste mitte tähele panna, sest see pidi kõik vanapagana kavalus olema - see ei tahtvat mitte kuidagi väljapetetud hingekest jätta.
    Nii juhtuski, et poiss nägi oma sugulasi ja tuttavaid tulevat teda sealt ära kutsuma. Kõik nad meelitasid redusolijat maitsvate söökide ja jookidega ning pehme asemega, mis teda kodus ootavat, aga poiss jäi kindlaks ega pannud kutsujate kavalat kõnet tähelegi.
    See oli ka tema õnn. Kella kaheteistkümnest olid korraga kõik kutsujad ja meelitajad kui tina tuhka kadunud. Poiss oli päästetud.