RAHATULEMEHED                                                       test
Eesti muinasjutt

Ennemuiste länud mees jaanipäeva õhtul õitsile - karjamaale hobuseid valvama. Tüki aja pärast tahtnud ta piibu põlema panna, aga kahjuks ei olnud tal taskus ei tulerauda ega taela - ei mingeid tuleriist.
    Siis näinud ta aga veidi maad eemal suurt tuld. Läinud selle juurde piibu peale tuld saama. Lõkke juurde jõudes näinud mees seal mitut võõrast istumas.
    Õitsiline hakanud piibu peale tuld võtma, aga võõrad mehed ütelnud:"Siin me sulle piibu peale tuld anda ei saa. Aga me anname sulle ainult süsi kuuehõlma sisse. Mine nendega hobuste juurde ja tee seal, mis tahad!"
    Mees kartnud esiti, et söed tema kuue ära põletavad, aga lasknud ometi üht, kel suur tuhalabidas käes olnud, enesele süsi hõlma panna.
    Läinud siis oma hobuste juurde tagasi ja lasknud seal söed maha, sest ta tahtnud enesele ise õitsituld teha. Aga niipea kui mees söed hõlmast maha lasknud kukkuda, olnud need äkitselt kadunud nagu tina tuhka. Läinud siis uuesti, toonud jälle süsi, aga kordunud seesama lugu. Mees läinud kolmandat korda süsi saama. Ütelnud seejuures veel tule ääres olijatele:
    "No mis imelik tuli see teil on, et ikka jälge jätmata kaob."
    Seepeale saanud võõrad aga pahaseks, karanud tule ääres püsti ja hakanud mehe peale tuld loopima. Mees jooksu. Tulemehed talle järele. Loopinud ta peale niipalju süsi, et õitsiline viimaks ära väsinud, pikali langenud ja lausa sütehunniku alla jäänud.
    Viimaks laulnud kukk. Sedamaid kadunud söeloopijad tükkis oma tulega ära. Mees tõusnud maast üles ja olnud juhtunust nii hirmu täis, et karja ette võtnud ja koju läinud.
    Aga ta pole enne rahu saanud, kui läinud targa juurde järele kuulama, mida niisugune lugu tähendada võiks. Tark ütelnud:
    "Mine õige sinna vaatama, kus sa söed maha pildusid. Mine vaata, mis sa sealt leiad!"
    Mees läinudki vaatama. Ta leidnud igas kohas, kuhu süsi oli pillutud, suured hõberahahunnikud. Kus  ta pikali langenud, olnud kõige suurem rahahunnik.
    Nüüd elanud mees oma elupäevade lõpuni lahedasti: kÄinud mõnikord jaanipäeva aegu oma hobustega õitsilgi, aga rahatulemehi ta enam ei kohanud.