Viimaks jõudis kätte suvi.

Nüüd oli ka kogu meri puhas.

Kunksmoor oli nüüd päris luu ja nahk.

Mööda mereäärt kõndis ta vaikides ja ka rahulolevalt.

Kunksmoorile tuli õnnis rahu peale.

Tema ees sillerdas puhas merepind.

Klaarid lained veeresid tasase sulinaga valgele liivale.

Linnud hõikusid lustlikult taeva all.

Põlenud ja kärisenud riideräbalad olid nüüd läbi higistatud ja õlised ka veel.

Puhtad olid ka kõik kivid.

Ainult sina oled sorakil.

Sellisena kapteni ette minna ei tahtnud moor kindlasti.