Eestis tähistatakse isadepäeva novembris - täpsemalt novembri teisel pühapäeval. Selle päeva tähistamine sai alguse Ameerikast 1910.a. Mõtte algataja, proua John Bruce Dodd, soovis, et sellel päeval tervitatakse isasid neile mõeldud kirikuteenistusega. Isadepäeva lillena said tuntuks punane ja valge roos. Meile on isadepäev tulnud Soomest ja naaberriigi eeskujul on hakatud ka Eestis isadepäeva tähistama mitte juunis, vaid novembri teisel pühapäeval. Ilmselt sobis see aeg meile paremini, sest sügisene hall aeg vajab rõõmu juurde. Isadepäeva mõtteks on süvendada isade ja laste vahelisi suhteid. Isadepäeva kombestik meenutab emadepäeva oma - mõlemad on perepühad. Selle päeva tähistamise viisi otsustab iga pere ise. Isadepäeva lilleks on saanud punane ja valge roos.

Vanades ühiskondades võrdsustati abiellumine otsusega lapsi saada. Otsustajaks oli mees ja otsus viitas sellele, et mees on jõudnud tähiseni, et suudab kanda vastutust laste ja pere heaolu ja tuleviku eest.

Laps ema süles elab koos temaga üle rõõme, muresid, õnnestumisi ja ebaõnne. Sugugi vähem ei tunne laps vajadust isa järele. Sõna "emme" järel saab ta kohe selgeks sõna "issi". "Isa arm kestab hauani, ema arm igavesti," ütleb vanarahva tarkus.

Esmakordselt tähistati isadepäeva Eestis 1988 aasta novembris. Kenaks kombeks on veeta see tore päev perega: võib minna teatrisse, kinno, kohvikusse või lihtsalt jalutama.

Sel päeval pole vaja rangelt isadepäeva pühitseda, ka pole vaja kalleid kingitusi, lillesülemeid. Isasid tuleks aga kindlasti meeles pidada. Sel päeval ei maksaks unustada ka meie hoolitsevaid vanaisasid. Taadid olgu aukohal. On nad ju oma pika eluea jooksul lastele ja lastelastele palju head teinud.