Läänemeri on Atlandi ookeani osa, mida eraldavad avaookeanist Taani väinad. Läänemerel on mitu nime, näiteks rootslased kutsuvad Läänemerd Idamereks. Palju teatakse ka Balti mere nimetust. Ka enamus eurooplasi tunneb teda Idamerena (Ostsee).

Rannajoon on väga liigendatud, suurimad lahed on Botnia laht, Soome laht ja Liivi laht. Läänemeri on madal, keskmise sügavusega kuni 60 m. Läänemere pindala on 373 000 km².

Eesti territooriumi loodeosas (Kõpu poolsaarel) on maapinna kerkimise amplituud tänapäeval kuni 2,5 mm aastas. Tänu selgelt valdavale kerkimistendentsile võib nii Rootsis kui ka Eestis vanu rannamoodustusi leida nüüdisrannast kaugel maismaal. Seejuures on vanemad rannamoodustised tänapäevasest merepinnast kõrgemal ning rannajoontest kaugemal.

Loode- ja Põhja-Eestis jätkub maapinna kerkimine veel tänapäevalgi. Sellise tendentsi jätkudes võib lähematel aastatuhandetel (u. 4000 a. jooksul) prognoosida Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu saare liitumist ning ühinemist mandriga. Praegustest saartest loode ja lääne pool kerkivad aga uute saartena merepõhja kõrgemad osad.

Läänemere põhjaosas on rannik kaljune ning merest kerkivad arvukad kaljusaared. Eesti põhjarannikut, Gotlandi ja Ölandi saart läbib lubjakivist pank – Balti klint. Mere lõunaosale on iseloomulikud madalad liivarannad. Eesti piireski leiab järsu pankranniku kõrval madalaid liiva- ja kliburandu. Paljudes kohtades on lained kruusa ja veerise rannavallideks kuhjanud. Piki Liivi lahe rannikut kulgevad aga Eesti suurimad luited. Need on tuule poolt kõrgeks kuhjatud mereliivavallid. Kõrgemad neist kujunesid aastatuhandeid tagasi ja nende kõrgus ulatub mitmekümne meetrini. Madalad peamiselt kruusast ja veerisest koosnevad kuhjatised on rannavallid ja neid võib olla rannas mitu riba. Kõige veepoolsem rannavall on pidevas muutumises, kuna teda mõjutab lainetus.