h kirjutamine sõna algul on traditsioonipärane, häälduses see ei kajastu.
Nt habras, hagijas, haigutama, hajameelne, halastama, haljas, hangeldama, hanguma, harras, harrastama, herilane, hernes, hirnuma, hubane, hulkuma, hunnik, hurtsik, huugama, hõre, hõõguma, hõõruma, hämar, härdalt, hütt.
On sõnapaare, kus h eristab tähendust: haar - aar, haare - aare, hagu - agu, hai - ai, hais - ais, ood - hood.
Sõna keskel olev h kirjutatakse
häälikupikkuse põhireegli järgi: lühike häälik
ühe (näit. ahi ) ja pikk ning ülipikk kahe tähega,
s.t. kirjapildis pole vahet, kas (selle) tsehhi või (seda)
tsehhi ( samuti almanahhid:almanahhe jt).
 |
1, 2 |