Gustav Ernesaks sündis 12. detsembril
. aastal Peningi vallas Perila külas. Ernesaksade peres armastati laulmist, Gustavil oli aga teisigi huvialasid. Tallinna konservatooriumi klaveriklassi astus ta alles 15-aastaselt (1924), õppis seal kuni 1927. aastani ka
, ent mõistis peagi, et pianistiks õppida on liiga hilja. 1929. aastal astus ta taas konservatooriumi ning lõpetas selle 1931. a. muusikapedagoogika erialal (professor Juhan Aaviku klassis) ja 1934. a. kompositsiooni erialal (professor Artur Kapi klassis).
Pärast konservatooriumi lõpetamist töötas Ernesaks muusikaõpetajana mitmes Tallinna koolis. Tema pedagoogianne ja võime õpilasi sütitada pani lapsed varasemast hoopis paremini laulma. Ka tema juhatatavad koolikoorid hakkasid peagi teiste seast silma paistma. Ernesaksale tehti ettepanek asuda tollase parima koori, Tallinna
Seltsi meeskoori ette, mille oli eesti üheks parimaks kooriks kujundanud Konstantin Türnpu.
Teise maailmasõja asus ta Jaroslavlis sega- ja meeskoori juhatama, repertuaari hulgas oli palju laule Jaroslavlis viibinud eesti heliloojailt (Ernesaks, Eugen Kapp, Hugo Lepnurm jt).
1944. aasta sügisel asutati Eestis kutseline meeskoor
, mille kunstiline juht ja peadirigent oli Ernesaks elu lõpuni. RAM oli esimene kunstiliselt kõrgel tasemel kontsertkoor sõjajärgses Nõukogude Liidus, millele kirjutasid muusikat ka heliloojad väljastpoolt Eestit (nt Dmitri Šostakovitš). RAM oli üks esimesi eesti kollektiive, kes sai alates 1958. aastast hakata esinema ka väljaspool Nõukogude Liitu.
Ernesaks oli sõjajärgsel ajal eesti laulupeoliikumise üks peamine eestvedaja ja laulupidude
. Tema idee oli ehitada Tallinna praegune laululava (valmis
), luua RAMi juurde noortekoorid, rajada
(see teostus 1982), korraldada koorijuhtidele täienduskoolitust jne - Ernesaks valutas südant kogu eesti kooriliikumise ja kooride repertuaari pärast.
Kogu elu oli ta seotud ka koorijuhtide õpetamisega: 1937. aastal sai temast Tallinna konservatooriumi õppejõud
alal, 1946. aastast professor. Tema õpilaste hulgas on Jüri Variste, Harald Uibo, Kuno
, Olev Oja, Eri
ja paljud teised. Gustav Ernesaks suri 24. jaanuaril 1993. aastal Tallinnas. Tema kirjutistest on ilmunud mitu kogumikku, nagu "Nii ajaratas ringi käib" (1977), "Kutse" (1980), "Laul, ava tiivad" (1985) jt, mis kajastavad mitmekülgselt ja huvitavalt omaaegset kultuurielu.
Koorijuhina on Gustav Ernesaks kirjutanud põhiliselt
. Koorilaule on tema loomingus 200 ringis, üle poole neist on kirjutatud
. Just seda kooriliiki pidas ta parimaks. Laule on tal aga kõigile kooriliikidele, ka kõige noorematele lauljatele.
Mitmed Ernesaksa laulud on saanud äärmiselt populaarseks. Juba 1930. aastatel saavutas tormilise menu meeskoorilaul "Hakkame,
, minema". Veelgi tuntum on sõja ajal kirjutatud segakoorilaul "Mu isamaa on minu arm" (loodud seoses
100. sünniaastapäevaga). Sellest sai nõukogude ajal Eesti mitteametlik hümn, samuti Ernesaksa poolt loodud Eesti NSV ametliku hümni kõrval.
Ernesaks on kirjutanud ka viis ooperit, neist tuntuim on "
" (1949), mida on korduvalt lavastatud. Koorilaulude kõrval on Ernesaks loonud ka soololaule.
Helinäited| Gustav Ernesaks, "Mu isamaa on minu arm" | |
| Gustav Ernesaks, "Hakkame, mehed, minema" | |
| Gustav Ernesaks, "Näärisokk" | |
Pildinäited