Jean-Paul Marat (1743 Bondry, Šveits - 1793 Pariis) oli Suure Prantsuse revolutsiooni üks juhtfiguure. Noore mehena sõitis ta Pariisi, kus sai koduõpetaja koha. Oma vaba aja pühendas ta õpingutele. Teda huvitasid loodusteadused ja meditsiin. 1765-1776 elas ta Suurbritannias ja seejärel taas Pariisis. Nii siin kui seal tegutses ta arstina ning avaldas filosoofilisi, poliitilisi ja teaduslikke töid. Ta sai Edinburgh’i ülikoolilt audoktori kraadi meditsiini alal. Septembrist 1789 kuni septembrini 1792 andis välja ajalehte "L'Ami du Peuple" (Rahva Sõber). See sai ka Marat’ hüüdnimeks.

Marat mõtteviis ja vaated aja jooksul muutusid. Algul oli ta üsnagi salliv ja vägivalla vastane. Kui revolutsiooniliselt meelestatud rahvahulkade üks esimesi tegusid oli Bastille’ kindluse ründamine 14. juulil 1789, siis oli Marat üks väheseid, kes ei pooldanud seda.

Marat’ esialgsed ideaalid aga purunesid ja temast sai üks ägedamaid revolutsionääre. Marat oli sütitav kõnemees, äkiline ja kirglik, samas aga kergesti solvuv. Mõni nägi temas tõelist patriooti, teiste jaoks oli ta vastik demagoog. Oma üliteravate ajaleheartiklitega kogus ta palju vaenlasi. Riigivõimule ta samuti ei meeldinud ja 1790-1792 elas ta "põranda all" või Suurbritannias.

1792. a. valiti Marat kõrgeimasse võimuorganisse - Rahvuskonventi. Ta nõudis revolutsioonilist diktatuuri ja terrorit (sh. kuninga pooldajate hukkamist). Aprillis 1793 Marat arreteeriti, kuid tribunal mõistis ta õigeks ning tema varemgi suur populaarsus kasvas veelgi. Ta oli 1793. aasta 31. mai - 2. juuni rahvaülestõusu üks korraldajaid. Selle tagajärjel kehtestus jakobiinide diktatuur, mis kestis 27. juulini 1794. Diktatuuri sisuline juht oli M. de Robespierre.

13. juulil 1793 pääses Marat’ juurde noor z'irondiinide pooldaja Charlotte Corday. Ta justkui soovis üle anda palvekirja. Marat oli haige ja veetis mitmeid tunde vannis, et saada leevendust valuhoogudele. Ometigi nõustus ta naist vastu võtma. Corday aga tuli Marat’d tapma ja nii ta pussitaski meest vannis.

David oli algusest peale revolutsiooni aktiivne toetaja. Ta oli Jakobiinide Klubi tuntud ja mõjukas liige. 1792 valiti temagi Konvendi saadikuks.

Mõrvajärgsel päeval Konvent palus Davidil korraldada matusetseremoonia ja maalida Marat’ portree. David nõustus. Ta oli Marat’d külastanud päev enne mõrva. Tal oli värskelt meeles kõik detailid: vanni asend, voodilina ja roheline vaip, puust kast ja selle peal ajakirjaniku sulg. Kuid lagunev surnukeha ei võimaldanud ohvrit esitada loomutruult. See asjaolu koos Davidi enese emotsionaalse seisundiga andis tulemuseks Marat’ idealiseeritud, antiikselt lihtsa ja suursuguse ilme. Pilku püüavad Charlotte Corday' palvekiri ja põrandale kukkunud nuga.

David esitles maali Konvendile novembris 1793. See sai üldise heakskiidu osaliseks.

Pärast jakobiinide kukutamist tagastati maal Davidile. Kui ta 1815 pagendati Brüsselisse, võttis David maali endaga kaasa. Nii asubki Suure Prantsuse revolutsiooni üht olulisemat sündmust kajastav teos hoopis Belgias, aga mitte "kodumaal".