Antud teos esindab tüüpilist klassitsismi. Kompositsioon on range, lihtne ja suursugune. Selles on kaks plaani - eesmine ja tagumine. Kõik oluline toimub ees (kodanik tumedate klaasidega), taga peaks olema midagi kunstniku fantaasiamaailmast, s.t. ideaalset. Selle koha peal antud teos väljub klassikalise ideaalmaastiku raamidest, kuna olukord ei ole pärit unenäost, vaid reaalsest elust. Samas viitab klassitsismile väikeste inimfiguuride (vt. vasakus ja paremas servas) ehk stafaaz'i kasutamine. See on nii iseloomulik suurtele meistritele (Poussin, Lorrain). Üleüldise selguse juures (isegi ilm on selge!) jääb arusaamatuks esiplaani selja taga oleva kuju roll antud töös. Samuti näitab kunstniku sisemist võitlust iseendaga (olla või mitte olla klassitsist!?) keskmise plaani kasutamine. Sealne valge kübar on liialt silmatorkav, mis kahandab esiplaani tähtsust.

Huvitavalt on lahendatud valguse ja varju probleem. Päikest ennast ei olegi näha, aga kohe esimesest pilgust on selge, et päike paistab. Aga kus on varjud? Neid peaaegu ei ole! Kas kunstnik on teadlikult eksinud optika reeglite vastu või tal napib koolitarkust?

Ja milline klassikaliselt tagasihoidlik koloriit! Paraku tekitab taas segadust esiplaani seljatagune. Miks on seal kasutatud punakat tooni? Seegi küsimus jääb meid vaevama kolmandal aastatuhandel.