Peamised tekkepõhjused:

Kuna Eesti territooriumist on metsaga kaetud küllalt suur ala, siis toimub siin igal aastal küllaltki palju metsatulekahjusid. Kuna inimasustus on üle Eesti küllaltki laiali, siis avastatakse tulekahjud suhteliselt kiiresti ning seetõttu ei arene enamik põlenguid väga suureks. Riikides, kus on palju metsaga kaetud asustamata piirkondi (Austraalia, Venemaa, Kanada, USA), on ulatuslikud metsapõlengud väga sagedased.

Tuleohtlik aeg metsades algab kevadel lume sulamisega ning lõppeb sügisel pikkade vihmaperioodidega. Tuleoht suureneb vastavate meteoroloogiliste tingimuste juures, mis soodustavad metsas metsakõdu, okste, raiejäätmete, vanade mädanenud kändude, eluskatte ja teiste põlevate materjalide kuivamist. Sademete vähenemine, madal relatiivne ja absoluutne niiskus - need on peamised, kuigi mitte kõik ilmastikuelemendid, mis valmistavad ette tulekahjude tekkimiseks soodsat olukorda.

Sõltuvalt tulekahjude sagedusest ja meteoroloogilistest tingimustest on loodud tuleohuklasside süsteem, mille põhjal võidakse tuleohtlikul ajal piirkonniti keelustada metsade külastamine või seada muid piiranguid:

I. - kõrge tuleohuga metsad
II. - keskmise tuleohuga metsad
III. - madala tuleohuga metsad

Tuleohtlikul ajal on metsas keelatud:

Metsatulekahjud liigitatakse:

Metsatulekahjude kustutamine

Metsatulekahjude kustutamine on erinev sõltuvalt põlengu liigist ja selle leviku kiirusest. Suurem osa metsatulekahjudest on võimalik kustutada lihtsate käsikustutusvahenditega, milleks on oksad, labidad ja muu kättesaadav materjal. Seetõttu peaks põlengu avastamisel kohe peale teate edastamist häirekeskusele alustama võimalusel selle kustutamist. Sellise tegevusega ei tohi ohtu seada oma elu. Kui tuli areneb liiga kiiresti, siis on alati kasulikum piirkonnast lahkuda.

Pinnatule kustutamisel tervet inimest praktiliselt mingi oht ei ähvarda. Suits võib ajada läkastama ja panna silmad vett jooksma, samuti võib üsna palav olla. Kui keegi satub kustutamise ajal kohta, kus on ümbritsetud pinnatulest, siis ei tohi sattuda paanikasse, vaid võib sellest kiiresti läbi joosta, sest pinnatuli on üldjuhul madal ja ei põleta. Kui suits muutub mõnes kohas väljakannatamatult paksuks, tuleb sealt eemale minna. Võrreldes ruumitulekahjuga, ei piisa sellest, kui alla kummarduda, sest õhk on ka maa ligidal paks. Ladvatulekahju korral eristatakse püsivat ja kiirelt levivat tuld. Tugeva suitsu käest tuleks põgeneda külje suunas. Kiirelt leviva tule ette jäämine on eluohtlik, sest tuli levib hüppeliselt ja hüppe ajal on tule leviku kiirus kuni 5 m sekundis. Maatule korral võivad ohtlikuks saada ümberkukkuvad puud. Väga ohtlikud on maa-alused, pealt vähemärgatavad põlevad turbakoopad, sest nende kohale sattunud inimene võib variseda läbi koopa lae ja hukkuda.

Metsatulekahjude avastamine toimub enamikel kordadel suitsu järgi kaugema maa tagant ja seetõttu on väga keeruline leida tulekahju õiget asukohta. Ainsaks võimaluseks tulekahjukoha täpseks määramiseks on kahest erinevast kohast suitsusamba suuna vaatlemine ja selle järgi kaardilt õige koha selgitamine. Sageli võib päästeautode sündmuskohale jõudmine seoses keeruliste metsavaheteedega võtta kaua aega, mistõttu kiire arenguga tulekahju korral võib tuli olla jõudnud haarata väga suure pindala enne kui jõutakse organiseerida kustutustöid.

Kuna suurte metsatulekahjude likvideerimiseks on tarvis palju inimesi, siis kaasatakse sageli lisaks professionaalsetele päästjatele ka teisi inimesi, kes on võimelised kustutustöödes osalema. Sellisel juhul tuleb alati jälgida, et eraisikute nimed saaks tulekahjule tulles kirja ning kunagi ei tohi lahkuda sündmuskohalt teistele teadmata. Vastasel korral võidakse kadunud inimene lugeda hukkunuks ja hakata otsima. Alati tuleb jälgida, et ei jääks kustutustööde ajal üksi. Pidevalt tuleb hoida vähemalt silmsidet teistega.