Ohtlikud ained

Ohtlik aine on kemikaal, mille omadused põhjustavad kas ise või kontaktis teiste ainetega kahjustusi elule, keskkonnale või varale. Need ohud võivad väljenduda vastavate ainete või esemete plahvatuse-, tule- või kiiritusohu, mürgisuse, sööbivuse või muude omaduste kaudu. Kuna kõigi ohtlike ainete jaoks on välja töötatud kasutamise ja hoidmise juhised, siis seni, kuni vastavad ained on suletud nõuetekohasesse pakendisse või need tingimused, millel teda hoitakse ei tee seda ainet ohtlikuks, on ta ohutu.

Ohtlike ainete klassid

Ohtlikud ained on jaotatud üheksasse klassi, kusjuures ühte ja samasse klassi on grupeeritud ühesuguste ohtlike omadustega keemilised ained. Klassidel on ka oma alamklassid, kus ained on vastavalt ohtlikkusele jaotatud veel gruppidesse.

Ohtlike ainete kasutamine ja transport

Ohtlike ainete kasutamine toimub kõikjal meie ümber. Kui me läheme autoga sõitma, siis kasutame selleks süttimisohtlikku ja mürgist bensiini. Toidutegemisel kasutatakse paljudes kodudes süttimis- ja plahvatusohtlikku gaasi. Palavikuga kasutame kraadiklaase, milles on ülimürgine elavhõbe. Hiirte, rottide, aiakahjurite ja putukate hävitamiseks kasutame mitmeid mürke. Kodus on mitmeid mürgiseid ja söövitavaid puhastusvahendeid ning süttimisohtlikke aerosoolpudeleid. Grillimisel kasutame spetsiaalset süütevedelikku. Seda rida võib jätkata lõpmatuseni, sest me oleme oma elu erinevatest kemikaalidest sõltuvaks teinud. Tänapäeval on see täiesti normaalne. Peamiseks probleemiks on aga see, et me oleme sellega nii harjunud, et ei näe enam nende kemikaalidega kaasnevaid ohtusid ning ei võta neid kui ohtlikke aineid.

Käitumine ohtlike ainetega õnnetuste korral

Suurt tähelepanu tuleb pöörata sellistele liiklusõnnetustele, millest võtab osa mingi ohtliku aine veok, sest sel juhul võivad tagajärjed olla raskemad ning kaasnevad uued ohud. Kui juhtub õnnetus ohtliku veose sõidukiga, tuleb arvestada, et on võimalik plahvatus- ja mürgitusoht.